Loomulikult ei saa eeldada, et sellise lühikese tuuri käigus on võimalik saada täielik ülevaade Tšernobõli tuumakatastroofi koguulatusest. Ala on siiski meeletult suur ning näiteks seda, millist mõju külaelu väljasuremisele see kõik osutas Valgevene saastatud piirkondades, ei ole samuti võimalik kuidagi hoomata (pluss sündimata laste geneetiliste väärarengute hüppeline kasv). Samuti on tegemist vastuolulise turismisihtkohaga, mida ma tahaks loota, et suur enamus ei võta kui "ägedat tondilinna, kus on tore Instagrami jaoks poseerida". Tegemist on siiski ühe suurima lähimineviku tragöödiaga Ida-Euroopa ajaloos, mida isegi peale 32 aasta möödumist ei saa kuidagi kergelt võtta. Kuna ka Eesti ja eestlased olid sellest ühel või teisel viisil mõjutatud (tuumasade jõudis tuulega meile ning siinseid mehi saadeti Tšernobõli likvidaatoriteks), olen tundnud alati suurt austust kõigi nende vastu, kes aitasid halvima ära hoida. Ja see õnnestus neil oma elu ja tervise hinnaga. Praeguseks on teada, et kõik nende meetodid ei olnud alati efektiivsed ning osad püüded tegid rohkem kahju kui kasu, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist oli esialgse sarnase katastroofiga, mille puhul polnud õiget kriisiolukorra käitumist ette nähtud. Omamoodi positiivselt rajas see edaspidiseks teadmistepagasi, millest on kasu olnud ka näiteks Fukushima õnnetuse puhul.
Soovin siiralt, et sarnast olukorda ei peaks enam keegi läbi elama, sest ettekujutamatult hirmus oleks jätta maha kõik, näha oma lähedasi suremas kiirelt või aeglaselt piineldes ning samal ajal elada teadmatuses, kuidas on sinu enda tervis sellest tulevikus mõjutatud.
//
One of my biggest dreams is now fulfilled, Chernobyl tour is done, certificate received and framed :) Post will come in two parts and hopefully I manage to cover everything.
It's impossible to assume that you're able to fully grasp the whole reach of the Chernobyl nuclear disaster during this small tour. The contaminated area is huge and they don't even mention how many villages were left and abandoned in Belarus (plus the genetic disorders that followed in unborn children). It's also a very controversial travel destination, which I hope the majority of the visitors don't just consider as a "cool ghost city to take Instagram photos of". Because, in fact, it was a major catastrophe in the near past of Eastern Europe and should not be taken lightly even after 32 years. Since Estonia and Estonians were also affected by one way or another (the nuclear fallout landed here as well and they sent our men to work as liquidators), I've always felt a huge gratitude towards the people who didn't let the worst happen, sacrificing their lives while doing so. Sure, some of their methods were not helpful, some made the situation even a bit worse, but you have to remember that no one had any experience or instructions on how to manage a crisis situation like this. What's most important, they succeeded. And in a way it has helped to create a manual for future disasters, like Fukushima.
I sincerely hope that a similar situation never happens, because it truly is unfathomable to imagine leaving your belongings and seeing your loved ones dying fast or slowly and painfully and not knowing what the future might bring onto you.
Tsooni toimub nii ühe - kui mitmepäevaseid tuure. Ühepäevastel külastatakse küll vähem kohti, kuid alustuseks tundus see täiesti piisav valik olevat. Hinnaks umbes 97 EUR ning selle paketi sees oli nii dosimeeter kui lõuna Tšernobõli tuumaelektrijaama sööklas. Samuti sai dosimeetri lisaraha eest eraldi rentida juhul, kui seda esialgses paketis polnud valitud. Tõele au andes ei ole dosimeeter tegelikult eriti vajalik. Üldjuhul näidatakse "kuumkohad" (eriti radioaktiivsed punktid) giidi enda poolt ära ning muul ajal üürgavad dosimeetrid niisama (kui näidik on üle 0,3). Iseenesest saab lävendit sel ka tõsta, kuid üldiselt istus see mul enamuse ajast ikkagi kuskil seljakoti põhjas.
Meie grupis oli 11 inimest ning esindatud olid ameeriklased, sakslased, argentiinlased ning meie, eestlased. Sõit Kiievist 30km tsooni võis kesta ehk ligi 2 tundi, mille jooksul näidati dokumentaalfilmi. Üldiselt olen kõikvõimalikud selleteemalised dokumentaalid varasemalt läbi vaadanud, kuid seda polnudki näinud ning seetõttu oli eriti kahju, et lõpuni filmi ei näidatud (jõudsime enne "piirikontrolli").
Piirikontroll või nö kontrollpunkt oli koht, mida pildistada ei võinud, sarnaselt tollile. Seal kontrolliti näpuga järge ajades meie dokumente ja vaadati näkku ka. Tuurile registreerides tuli edastada info oma passi kohta (NB! ID-kaart ei ole aktsepteeritud) - seerianumber, väljastamise kuupäev ja dokumendi aegumiskuupäev. Kui seal oleks olnud mingi viga, poleks meid ilmselt läbi lastud. Enne Kiievist sõidu alustamist kontrollis ka giid ise igaks juhuks passi numbrid üle, sest tema sõnul on tsoon umbes nagu riik riigis. Samuti väärib märkimist, et alla 18-aastastele on see reis keelatud.
Paraku oli Tšernobõlis olnud just suuremat sorti torm ning ilma elektrita ei saanud kohalikud ametnikud vajalikku infot tulijate osas kätte. Sealne seisak võttis umbes tunnikese, kuid tavaliselt peaks "üle piiri" ilmselt veidi kiiremini saama. Ootamise ajal jõudsid kohale ka teised bussid ja grupid ning neid oli üllatavalt palju. Kui esialgu arvasin, et sinna sõidab ehk 3-4 marsatäit inimesi, oli seal lõpuks rahvast ja autosid oluliselt rohkem. Kohalikke, kes tsooni sõitsid, oli samuti palju, nemad said sisse käepigistuse alusel.
Muideks, selles kontrollpunktis oli ka ala ainuke merch-putka, kus sai osta pastakaid, võtmehoidjaid, magneteid, mütse, särke, kruuse, gaasimaske jne. Ilmselt peatutakse seal ka tagasiteel, seega kui esialgu jäävad suveniirid ostmata, on see viga võimalik hiljem parandada.
Teistes kontrollpunktides dokumente enam ei kontrollita, küll aga tuleb minekul läbida üks radiatsioonikontroll enne sööklasse sisenemist ning tagasiteel on sarnaseid kontrolle kaks. Giidi sõnul pidid olema eriliselt saastunud, et esimesest kontrollist mitte läbi saada. Teine kontroll on aga rangem ning seal on tal olnud juhuseid küll, et mõni osaline seda ei läbi. Seda, mis nendega siis tehakse, ma täpselt ei tea. Ilmselt on kõige enam saastunud jalanõud, mida siis üritatakse puhastada. Kõige ohtlikumad on muda ja sammal, millel nad ei soovita tatsuda ning huvitaval kombel on just päikesepaistelisel ilmal radiatsioon suurem (ilmselt tolmu pärast). Kuna meie külastuspäeval pidi tugevalt sadama terve päeva ning eelnevalt oli olnud ka torm, oli pinnas peamiselt mudane ning seega "puhtal" maal võimalik käia ei olnudki.
Lisaks on neil koduleheküljel kirjas juhised, mida tsoonis teha ei või ja kuidas peab riietuma. Näiteks on keelatud juua alkoholi / olla alkoholijoobes, suitsetada (v.a kontrollpunktid - seda põhjusel, et tuleoht on suur) ning panna oma asju/kotte maapinnale. Riietus peab katma kogu keha, s.t ei tohi olla seelikuid, lühikesi pükse, sandaale, lühikeste varrukatega särke. Mingil põhjusel olid keelatud ka retuusid, kuid sellegipoolest nägin ma mitmeid neiusid retuusides ning nende osas ei pilgutanud keegi silmagi (või kui pilgutas, siis ainult heas mõttes).
Kiievist algab sõit kell 8 ning sööklasse jõudsime umbes 15 paiku, seega soovitan soojalt oma näksimine ja veepudel kaasa võtta. Sööklas on toit enam-vähem muutumatuna püsinud 30+ aastat, tegemist oli tavalise tolleaegse töölise lõunaga, kus oli salatitaldrik (peet, porgand, kapsas), pearoog, 2 klaasi morssi ja keeks. Giid rõhutas, et sööklatädide pildistamine on rangelt keelatud, kuid kõike muud - interjööri, toitu jne võib vabalt jäädvustada.
Koeri leidub tsoonis palju ning nad kõik on märgistatud kõrvarõngaga. Giidi sõnul pidid nad olema väga sõbralikud ning esmapilgul see nii ka tundus olevat. Eelarvamused mutanthuntidest ja kolme peaga metsloomadest, pidid olema kõvasti ülepaisutatud. Geenimuudatused küll on, kuid need avalduvad veidi vähem "põnevamal" viisil, näiteks on sellistel ämblikel võrgu kudumine veidi teistsugune jne.
//
It is possible to take one day or multiple day trip to the exclusion zone. You get to visit more places (as seen on the certificate), but for starters I think one day trip is sufficient. Price for that was about 97 EUR, including the rental of a dosimeter plus a lunch at the nuclear power plant canteen. You could also rent a dosimeter on the spot, if it wasn't included for the package and price you paid initially. But to be honest, you don't really need one. Generally the hotspots are shown by the guides and for the rest of time, the dosimeters just make an annoying sound for anything over 0,3. You could change the threshold, but mine ended up in the bottom of the bag for the most time anyway.
There were 11 people in our group, represented nations were the Americans, Germans, Argentinians and us, Estonians. Car ride from Kiev to the zone took about 2 hours during which they showed a documentary about the incident. I've seen most movies that are freely available, but I hadn't seen this one, so I was particularly sad that we reached the checkpoint before the ending of the movie.
Checkpoint is a bit like a border control, we weren't allowed to take photos of the area. They checked our passports very carefully and information about your passport was something that was first asked when booking the trip online. You had to provide the serial number, release date and the expiration date of your passport. If there would've been a mistake of some sort, they may not have let you in. Before the departure from Kiev our guide actually checked our passports as well, because as he said the zone is a bit like a country in a country with its own border control. It's also worth a mention that this tour is forbidden for anyone under the age of 18.
Unfortunately there had been a big storm in Chernobyl, so the place had no electricity and the local officials didn't have the information about people who were supposed to come on that day. The delay lasted for about an hour, but usually it wouldn't take so long. While waiting, the other buses and tours started arriving as well and to my surprise there were a lot of people. At first I though that maybe 3-4 small vans would be going to the area, but in reality it was much more crowded than I had expected. Locals passing the checkpoint were let in with a handshake with the patrol officer.
By the way, this checkpoint has the only merch-kiosk of the whole area. Stuff on sale was the usual type; pens, magnets, keychains, hats, shirts, mugs, gas masks, etc. The van probably stops on the way back there as well, so if you don't buy a souvenir on your way in, you will get a second chance.
There is no passport check in the next checkpoints, but there is a radiation control before entering the canteen and also two similar checks on the way back. Our guide said that you'd have to be really contaminated for not being able to pass the first check on the way back. But it's not uncommon for people not to pass the second (more strict) one. I'm not quite sure what is done with those people, I guess the shoes are probably the most likely to be contaminated, so I believe they'd try to rinse them off maybe. It's not recommended to walk on moss or mud and interestingly the radiation is much higher on sunnier days (because of the dust). Since we went on a rainy day and there had been a storm as well, the ground was nothing but mud.
Additionally they have instructions on their web page about what you can or can't do in the zone, and what is the dresscode. For instance, it's prohibited to drink alcohol, be drunk; smoke (except for the checkpoints, because the danger of wildfires is very high) and place your bags/belongings on the ground. Clothing must cover you fully, it's not allowed to wear open shoes, dresses and short-sleeved T-shirts. For some reason leggings were also on the naughty list, although I saw women wearing them and no one bat an eye (or if they did, it must've been a flirty wink)...so I guess leggings should be good.
The trip from Kiev starts at 8 AM and we arrived in the canteen about 3PM, so I highly suggest taking snacks and a water bottle with you. The food in the canteen has been pretty much she same for the last 30+ years, it was a usual worker's lunch. It consisted of a plate of salads (beet, carrot, cabbage), main course, 2 glasses of juice and a small cake. The guide said it's forbidden to take photos of the canteen workers (didn't specify why), although it's okay to take photos of the interior and the food. Maybe the workers got tired of people putting their cameras in the face and that is totally understandable that it gets old real fast.
There are many dogs (all marked with an earring) in the zone and according to our guide, they are all very friendly. As far as I saw, I can confirm that. There is prejudice and folk tales of three-headed mutants etc, but although the genetical structure may have been changed, it shows its effect in a much more "boring" way, for instance the spiders make their web differently and so on.
Esimene peatus väikses eeskülas Zalissya. Ilmselt näeks sügisel/varakevadel veidi rohkem, kuid kuna kartsin tegelikult hullemat, siis jään piltidega rahule. Osadesse punktidesse sattusid mitu gruppi korraga ning seetõttu oli raske inimtühja pilti saada.
//
First stop at a little village called Zalissya. You'd probably see a lot more in early spring/fall, but since I was prepared for a lot worse, I'm quite pleased with these images. Most stops got many groups at once, so it was difficult to get a completely human-free scene.
Need pildid peaks olema tehtud juba Kopachi külas, mis on eriline selle poolest, et siin eksperimenteeriti majade matmisega. Selleks kaevati auk, maja lükati sinna sisse ja peale pandi hunnik mulda. Nii loodeti vähendada radiatsiooni, kuid tegelikkuses paiskas säärane teguviis seda veel rohkem õhku (ja samuti põhjavette) - kuna radiatsioon on maapinna sees, siis kaevamine ja tolmutamine mõjus vastupidiselt loodetule. Tänapäeval ongi näha vaid maapinnal kõrgemad kumerused, mis on jäänuk kunagistest majadest. Vaid lasteaed seisab veel ning seal sees saab samuti ringi vaadata.
//
These images are of the village of Kopachi. It is the only village that they tried to bulldoze and bury into the ground. For that they dug a hole, shoved the house into it and put dirt all over. They hoped to diminish the contamination, but instead they increased it even more. Nowadays you can only see mounds and small hills which are the remnants of the houses that have been buried. Only the kindergarten is standing still and you can have a look inside as well.
Tõsi ta on, et sellised mänguasjad on pigem sinna "istutatud", et saada fotode jaoks mingit põnevamat-dramaatilisemat kaadrit. Hoolimata sellest, et sama asja on nüüdseks ilmselt tuhanded pildistanud, ei lähe ju sellisest vaatepildist ilma klõpsu tegemata mööda. Paraku oli ruum võrdlemisi hämar ning seetõttu sai ISO lakke löödud ja seega teravusega parimad lood ei ole.
//
Whilst it's true that dolls have been planted there in a dramatic photo-op way, you just can't walk away without taking one yourself. Unfortunately the room was a bit dark and ISO high, so the sharpness is lacking.
Siseneme alasse, kus meeskond vahetub iga 2 nädala järel. Üllataval kombel on seal päris palju töölisi ning linnakus on olemas ka baar ja karaoke.
//
Entering the area where workers change every two weeks. Surprisingly they even have a bar and a karaoke there.
Militaarala, kus on Duga-1 radar. Asub peateelt mõned kilomeetrid eemal. Giidi sõnul kasutati selle peitmiseks spioonide eest erinevaid taktikaid. Esmalt prooviti jätta muljet, et tee lõpus asub lastelaager. Selleks tehti peatee lähedusse bussipeatus, millel olid multifilmitegelaste joonistused, et oleks selge - edasi ei tule midagi huviväärset. Samal ajal oleks igale spioonile olnud arusaadav, et asi on kahtlane, sest tee, mis sinna viis, oli betoonist ning võis vaid tähendada seda, et mööda seda sõidavad rasked sõjaväemasinad. Lisaks sellele istutati sinna männimets, kus puud pandi üksteisele võimalikult lähestikku. Eesmärgiks oli kiirem kasv võimalikult kõrgeks. Teoreetiliselt oleks pidanud keegi hiljem need puud üksteisest kaugemale istutama (et nad oma elujõu säilitaks), aga selle etapini ei jõutudki. Ma isegi ei kujuta ette, kuidas nad seda reaalselt teinud oleks, sest tuhandete täiskasvanud puude ümberistutamine kõlab nagu...palju tööd.
Samuti asus alas 3 kontrollpunkti. Esimeses paluti rahumeelselt piirkonnast lahkuda. Kui seda eirati, siis teises ja kolmandas punktis oli luba ette teatamata sissetungija maha lasta.
Hoolimata nendest pingutustest ei jäänud radar maailmale märkamatuks, sest kostus oma koputusega igale poole. Sellest ka tema hüüdnimi, vene rähn. Venelased eitasid radari olemasolu ning alles peale satelliidipiltide esitamist, pakkusid välja uue variandi - tegemist on ilmaennustusjaamaga.
Duga-1 radarit on mõeldud ka õhku lasta, aga kuna tegemist on niivõrd massiivse ehitisega, võib selle õhkamine tekitada maavärina, mille võimalikud ohud ei pruugi veel päris ilmsed olla.
//
Military base for the Duga-1 radar. It is located a few kilometers away from the main road. According to our guide, there were many ways how the Soviets tried to hide it from foreign spies. At first they tried to make it look like a children's camp. For that they put a bus stop with cartoon characters near the main road, where you take the turn to the military base, so it would look like nothing interesting was at the end of the turn. At the same time, a trained spy would've known that a concrete road could only mean one thing - heavy military machinery. Additionally they planted a pine forest in a way where the trees were very close to each other. That was for the purpose of making them grow higher faster. Phase 2 was to plant them further away from each other, to give them space and provide more nutrients, but they never got to doing that. I don't think I can even imagine how they would've completed that, having someone replant thousands and thousands of grown trees?
There were also 3 checkpoints in the area. In the first one you were politely asked to leave. If you were not wise enough to walk away and continued, military personnel were allowed to shoot you without notifying in the 2nd and 3rd checkpoint.
Despite their efforts, the radar didn't go unnoticed by the world - the knocking sound it made, was heard by pretty much everyone. Thus the nickname, Russian Woodpecker. The Russians denied having such a radar when asked and only after being presented by satellite photos of it, they came up with a new version - a weather forecast station.
They have thought about blowing the radar up, but since it is massive, it could result in an earthquake. And that itself could bring more unseen and unnecessary consequences.
Elektroonikaseadmed, mis on kõigest väärtuslikust nüüdseks tühjaks tehtud. Duga-1 radarijaama juures käisime ka nende serveriruumi hoones, kus oli näha rüüstajate kätetööd - seinal olevad juhtmed olid maha põletatud (sellest meeletult kooruv värv ning väidetavalt oli ka lõhn kuidagi spetsiifiline, kuigi ma ise midagi erilist ei täheldanud), et eemaldada juhtmete isolatsioon ning saada kiiresti kätte vask.
//
Electronic equipment that has been stripped of anything of value. We also went to the Duga-1 server room building which showcased the work of the looters. Wires on the wall had been burned (the paint was peeling off like crazy and the guide also said that this room had a specific smell to it, although I didn't detect it myself), in order to get rid of the isolation and get quick access to the copper.
Klassikaline pilt tuumajaama juures. Vana sarkofaag asub uue kaitsekupli all. Mälestussamba peal on vana sarkofaag jätkuvalt esindatud. Radiatsioon 1,60 pildistamise hetkel (norm 0,3).
//
Classic photo of the powerplant itself. The old sarcophagus is now under a new protective structure. It is still carved in the memorial, as you can see. Radiation at 1,60 (norm is 0,3).
No comments:
Post a Comment